Uurimus multšide, väetiste ja geosünteeside ning nende omaduste

                                       ja kasutamise kohta                                  

Tänapäeva kiirel ajastul, pole inimestel tihtipeale aega ja tahtmist oma aiaga pikalt ja igapäevaselt tegeleda, kuid kaunist looduskeskkonnast või  õdusast aiast on huvitatud paljud. Multšimine annab aiale hoolitsetud ilme. Visuaalselt sõltub aia väljanägemine sellest, millist multši on kasutatud.Kõige tähtsam on, et see sobiks ja täidaks oma ülesannet õiges kohas. Väga effektne on kasutada stiilseid kive ja teokarpe. Järgnev uurimus uurib võimalusi ja vahendeid kuidas efektiivselt ja vähese tööjõukuluga ümbritsev keskkond kaunimaks, korrektsemaks ja viljakandvamaks muuta.

1. Multšid

Maastikuehituses kasutatavad multšid saab jagada kolmeks:
1. sünteetilised multšid (peenravaip, tekstiilmultš, geotekstiilid jne.)
2. orgaanilised multšid (puukoor, hakkepuit jne.)
3. mineraalsed multšid (kiviklibu,dekoratiivkivid, rannakivid, killustik jne.)

Milles seisneb multši kasulikkus:

multš aitab säilitada mulla niiskusesisaldust,väldib mullale kooriku teket, vähendab või väldib umbrohu kasvu, vähendab mulla temperatuuri suurt kõikumist.
Aeglustab kevadel maa sulamist,võimaldab reguleerida mulla happesust või leelisust

vähendab mulla paatumist ja erosiooni, alandab tallamisest tekkivat mulla tihenemist ja parandab mullalõimist aiast ja kultuurmaastikul.

                       

On dekoratiivne aiakujunduselement või varustab taimi orgaanilise väetisega,  soodustab kõigi mullas asuvate kasulike organismide elutegevust, hoiab ära aiaviljade mullaseks saamise vihma korral. Multšipeenra hooldamine on lihtne. Kõige parem on teha seda lehepuhuriga/imuriga.

Multšikihi optimaalseks paksuseks on 4…8 cm. Paksema kihi korral on oht, et juured jäävad õhupuudusse, mis on taimedele hukutav. Multši ei tohi panna vastu puu tüve. Puude ja põõsaste juurekael peab jääma vabaks! Istikualuse pinna võib katta ka vett ja õhku läbilaskva peenravaibaga. Selle dekoreerimiseks ja kinnitamiseks raputatakse talle peale kiht kiviklibu, koorepuru, tellisepuru, kiltkivi vms. Põhku, pilliroogu, hundinuiasid, kõrkjaid, merevetikaid (-adru), hakkepuitu, puidukoort ja –laastusid kasutamisel on optimaalseks multšikihi paksuseks 7-8 cm.  Muru niitmisjäänustega multšimisel ei tohiks kihi paksus ületada 2,5-3 cm. Multšiks kasutatavat saepuru on soovitav lasta eelnevalt 2 aastat seista. Põhku, vana heina ja puidujäätmeid on kasulik kasutada koos roheliste taimeosadega. 

Sünteetilised multšid

Peenravaip on vastupidav ultraviolettkiirguse suhtes, tihe, õhku ja vett läbilaskev polüpropüleen –kangas, vastupidavusega 8-10 aastat. Tallamiskindel ning takistab umbrohukasvu ja niiskuse aurumist pinnasest, samas vähendab erosiooni.

Paigaldamine:
. Katke tasandatud ja umbrohtudest puhastatud istutusala peenravaibaga. Servad kaevake maasse
·  Asetage taimed peenravaibale ja lõigake kattesse istutatavast taimest veidi suuremad ristlõiked.
·  Tõstke lõikeservad üles ja kaeva istutusauk.
·  Pärast istutust vajutage kanga ääred taime varre ümber kokku. Ilutaimede istutamisel võib peenravaiba katta puukoore puru, killustiku, kivide või mõne muu dekoratiivse materjaliga.

Tekstiilmultš on kerge pinnakattematerjal. Vastupidavus olenevalt kasutuskohast 5-6 aastat. Mustakiuline polüpropüleenmaterjal on vastupidav ultraviolettkiirgusele ja mullas leiduvatele ühenditele. Kangast kasutatakse umbrohukasvu takistamiseks ning noorte taimede juurdumise soodustamiseks, kuna hoiab pinnase niiske ja soojana. Tekstiilmultši võib

kasutada ka erinevate pinnasekihtide vahel lillepeenras.

 Paigaldamine: kangas laotatakse ettevalmistatud pinnasele ja lõigatakse terava noaga istutusaugud. Servad kinnitatakse kas mulla või spetsiaalse kinnitushargiga. Haljastuses võib taimede ümbruse katta koorepuru või kiviklibuga. Tekstiilmultši kare pind takistab tigude ja nälkjatetegutsemist.
Geotekstiilid on oluliselt tugevamad ja vastupidavamad mullas leiduvate keemiliste ühendite suhtes ja lasevad läbi nii õhku kui vett. Saadaval on filterkangas ja juuretõkkekangas, mis ei kõdune.

2.GEOSÜNTEEDID

Geosünteedid on Dr Jean Pierre Giroud välja mõeldud mõiste kindlale materjaligrupile. Tegemist on sünteetiliste materjalidega, mida kasutatakse maa- ja vesiehitistel. Nende kasutuspiirkonnast on tulnud ka materjaligrupile eesliide geo, mis tähendab maa, pinnas. http://www.mnt.ee/failid/juhised/geosynteetide_kasutamise_juhis.pdf (17.01.2015)

Geosünteedid jagatakse: geotektsiilid, geovõrgud, geovõrgud, geosünteetilised savivahekihid, geokomposiidid.

1.Geotekstiilid on kõige levinumad geosünteetilised materjalid, kuna nende kasutusvaldkond on väga lai. Geotekstiilid jagunevad kootuteks ja mittekootuteks.Kootud geotekstiilidega täidetakse enamasti sarnaselt geovõrguga armeerimisfunktsiooni, aga ka eraldust ja filtratsiooni. Mittekootud geotekstiilide kasutusvaldkonnad-eraldusfunktsioon, millega takistatakse kahte erinevat pinnast omavahe segunemast; filtreerimisfunktsioon, mis tagab selle, et pinnases liikuv vedelik läbib geotekstiili, kuid pinnas ise jääb paigale; dreenfunktsioon, mis tähendab, et vedelik liigub mööda geotekstiili tasapinda; kaitsefunktsioon, mis tähendab, et geotekstiili kasutatakse mingi toote või konstruktsiooni kaitsmiseks, punktkoormuste hajutamiseks. http://www.viacon.ee/geotekstiilid

2.Geovõrgud kompenseerib puudujääke pinnase tugevuses. Probleem tekib üleminekutsoonis kahe erineva tugevusomadusega mineraalmaterjali vahel. Jämedateraline materjal tungib pehmemasse pinnasesse, samuti ei toeta all olev materjal pealmise kihi osiseid piisavalt. Seetõttu ei tööta jämedateralisest materjalist ehitatud kiht ühtlaselt, vaid kaotab oma kandevõimes. Koormuse tagajärjel materjali osised nihkuvad halva külgtoe tõttu, tagajärjeks ilmnevad roopad, mis asfalteede puhul arenevad aega mööda võrkpragudeks. Ebapiisav kandevõime võib muuta teed täiesti läbimatuks põhjustades suuri kulusid nii teekasutajale kui -omanikule.Probleemi lahendamiseks kasutatakse katendite tugevdamiseks geovõrke, mis annavad mineraalmaterjalile lisakülgtuge läbi geosünteedi tõmbetugevuse ja väikese venivuse.

3.Geomembraanid on praktiliselt vedelikke mitteläbilaskvad materjalid. Geomembraanid on kaasaegne ja efektiivne moodus reostuse vältimiseks ja/või peatamiseks. Pinnasesse paigaldatud geomembraanid moodustavad igasugusele reostuseleläbimatu barjääri, mis peab igavesti vastu. Geomembraanide paksus on 0.5 – 3mm . Vastavalt vajadustele on võimalik valmistada karestatud pinnaga (suurem hõõrdetakistus) ja armeeritud geomembraane.

Filterkangas on polüpropüleenkiududest valmistatud kiudkangas, mida kasutatakse pinnase tugevdamiseks, erosiooniohu, külmakaitseks ja umbrohu tõkestamiseks. Kangas on viltjas, vett ja õhku läbilaskev. Kaal 136 g/m². Vee läbilaskevõime 100 l/m²/sek. Filterkangas eraldab erinevad mullakihid üksteisest, takistab nende segunemist, tugevdab struktuuri ja tõkestab külmunud maapinnast tulenevaid kahjustusi. Paigaldamine: ehituslik maa-ala puhastatakse puudest ja kändudest ning mullakiht kooritakse. Seejärel laotatakse filterkangas laiali ja selle pealeasetatakse 

Juuretõkkekangas on vett läbilaskev jäik kiudkangas, mis ei kõdune ega mädane. Tõkestab puujuurte tungimist selle alla istutatud taimepuhmastesse või lubab taimi istutada ebatavalistesse kasvukohtadesse, näiteks killustikku, kivide vahele või liiva sisse. Ideaalne abivahend turbaaedade rajamisel. Juuretõkkega vooderdatud istutusauk takistab mulla kadumise juurte ümbert ning filtreerib üleliigse kastmis- ja sademetevee.

Paigaldamine: puhasta istutusauk juurtest, kividest ja mittevajalikust pinnasest. Aseta juuretõke istutusauku ja venita nurgad paika. Jäta väike serv (~ 2 cm) üle maapinna, et takistada juurte levikut maapinna kaudu.

3.Orgaanilised ja mineraalsed multšid

Orgaanilisi ja mineraalseid multše saab kasutada nii üksinda kui kombineerituna sünteetiliste multšidega. Viimase puhul on orgaanilise või mineraalse multšikihi paksus õhem, sest puudub oht multšikihi kiireks segunemiseks kasvumullaga.
Orgaanilisi ja mineraalseid multše kasutatakse tihi ka dekoratiivsuse eesmärgil. Selleks on kaubanduses saadaval erinevat värvi kive, kiviklibu, killustikku ja puiduhaket ning erineva fraktsiooniga puukoort.
Killustiku ja kruusa kulunorm maapinna katmisel
    peenras 20-25 kg/m2
    kõnniteel 50-60 kg/m2
    autoteel 75-100 kg/m2

Multšitud peenra rajamisega on tavalisest rohkem tööd, kuid valmis peenar päästab aedniku tükiks ajaks tüütust rohimiskohustusest. Multšpeenra rajamist alustatakse pinna ettevalmistusest. Kui peenar tehakse muru sisse, peab murukamara ära koorima ja asemele tooma puhta, sõelutud, võimalikult umbrohuvaba mulla. Mürgitamist enam ei soovitata.

Vältimaks muru sissekasvamist peenrasse, peaks multšpeenrale tegema äärise. Lihtsa variandina kasutada servatud ja puidukaitsevahendiga immutatud laudu, mis omavahel ühendatakse ja samast materjalist «jalgade» abil maasse ankurdatakse. Muru mullapind jäetakse lauaservast kuni kolm sentimeetrit allapoole. Nii jääb niidetava muru kõrgus hiljem peenraservaga samale tasapinnale. Ühe kvaliteetse servamaterjalina soovitatakse lainelise joonega peenarde puhul kasutada pigem spetsiaalset painduvat profiplastriba Valley View, mille ülemise osa moodustab märkamatuks jääv peenike must plasttoru.

Peenraserv valmis, tuleb kaaluda, kas kasutada multškangast või mitte. Vähemalt neli-viis aastat säiliv pehme multškangas laseb hästi läbi õhku ja vett, kuid takistab juurevõsunditega paljunevate taimede kasvu.

Multškanga servad kinnitatakse klambripüstoliga peenra puitäärise külge või surutakse mulda kolme  millimeetri jämedusest ja 25 sentimeetri pikkusest traadist painutatud kandilise u-tähe kujuliste kinnitajate abil.

Kanga serv peab olema vertikaalselt alla keeratud, et seda näha ei jääks.

4. KANGAGA VÕI ILMA

Kangaga võib pinna katta, kui peenrasse plaanitakse istutada kõrreliste puhmaid, väiksemaid okaspuid (madalad ja roomavad kadakad, püramiidsed vormid), põõsasmaranaid, roose, lavendleid ja teisi taimi, mille maapealne osa, sõltumata kanga olemasolust, vabalt kasvada saab.

Kui taimele kangasse tehtud istutusauk siiski ajapikku väikseks jääb, saab ava ettevaatlikult laiemaks lõigata.

Multškangas ei sobi nende püsilillede puhul, mis paljunevad maa-alusterisoomidega. Samal ajal võib kangast kasutada siis liiga hoogsa laienemise pidurdamiseks. Kanga all ei saa uusi võsundeid eriti kasvatada vaarikadki.

Maasikate vahel soovitatakse kasutada ainult multškangast, sellele koorepuru või kerg­kruusa lisada pole tarvis, pigem saab männikoor mõnusaks pesitsuspaigaks kahjuritele.

Samal põhjusel ei soovitata koorepuru panna viljapuude ja -põõsaste alla, kuhu võiks jätta pigem puhta mulla või visata veidi muruniidet.

Lihtsama variandina võib kanga asemel kasutada mitmekordselt pinnasele laotatud ajalehti, mis umbes aastaga siiski kõdunevad. Veel on võimalik kasutada kilet ja spetsiaalset pabermultši ka peenravaip on mõeldud selleks otstarbeks.

Kangas paigas, lõigatakse sinna istutusaugud, taimed pannakse mulda ja peenar kaetakse umbes viie sentimeetri paksuse multšikihiga. Kui kanga panekust loobuda, peab multši paksus olema kümme sentimeetrit.

5. Kivid ja koorepuru

Odavaimad ja seetõttu laialt kasutatavad multšimaterjalid on männikoorepuru ja kergkruus, mis paraku kõikjale ei sobi.

Kergkruus ei hallita ega mädane. Kasutatakse välis ja sisehaljastuses tavaliselt koos peenravaibaga.

Koorepuru tolmab ja lendub kergesti, kiire kõdunemise tõttu tuleb seda sageli uuendada. Samuti võib lagunev männikoor mullast võtta ära toitained alles noorte ja nõrkade kultuurtaimede eest. Samas hoiab ta pinnases niiskust ja takistab umrohtude levikut. Kasutatakse koos peenravaiba või filtrkangaga. Dekoratiivpeenardes ta väga ilus ei jää.

Kallim materjal on praktiliselt hooldusvaba graniitkillustik või looduslikud kivikesed. Kõige kallimad variandid on kõikvõimalikes toonides dekoratiivkivikesed.

Täiesti tasuta võib multšiks koguda pisikesi männikäbisid.

Päris hooldusvabaks ei muuda peenart aga ükski multš, sest pinnale kandub ikka liiva- ja mullaosakesi ning umbrohuseemneid, mis seal rõõmuga juurduvad. Rohimistööd on aga siiski kordades vähem kui tavapeenra puhul.

Multšpeenart väetatakse üldjuhul vedelväetistega kastes.

6.VEEL MULTŠIKS KASUTATAVAID MATERJALE

LAGUNEVAD  MULTŠID

PILLIROOG

Laguneb aeglaselt. Asetatakse 5cm kihina. Korjatakse järve või mere äärest ja tuleks enne maha panekut oksapurustajast läbi ajada. Lihtsam on seda materjali koguda talvel, jää pealt niites.

ADRU

Laguneb kiiresti. Laotatakse 5 cm kihina. Juba vanadel aegadel kasutasid materjali mereäärsed elanikud mulla väetamiseks  seda toitainerikast materjali.

NIIDUS EHK NIIDETUD MURUHEIN

Kergesti lagunev, asetatakse kuni  5cm kihina. Niitmise käigus saab kogujasse korjata niidust, millega saaks katta 1-2 m2 pinna. Seega on võimalik terve niitmisaja jooksul koguda materjali umbes 150m2 pinna tarvis.

SAEPURU

Laguneb küllalt kiiresti ja kaetakse pind 5 cm kihiga. Saepuru on kerge ja tuulega peenardele laiali laotada ei maksa. Algne värvus on kollakas-oranž, mis ajajooksul pruuniks muutub. Saepuru tõmbab lagunedes mullast lämmastikku, vajab istutusalale lämmastiku juurdelisamist (eriti lehtpõõsaste ja püsikute alades. Okaspuudele ei ole lämmastiku lisamine vajalik)

PUULEHED

5-7cm kihina, sobilikud on igasuguste puude lehed, mõned lihtsalt lagunevad aeglasemalt (tamm ja kastan). Igal sügisel saab koguda lehti juurde, mis tagab multšikihi uuendamise.

TURVAS

Turvast kasutatakse happelist mulda vajavate taimede multšimiseks. Segunedes parandab see liiv-ja savimulla õhurežiimi. Paigaldatakse 5cm kihina. Turvas on kerge materjal, seetõttu ei maksa kuiva turvast tuulega peenardele panna-lendab ära. Kui turvas on niiskem on temaga toimetada mugavam. Kui tegemist ei ole happelist mulda vajavate taimedega, siis on hiljem vaja lubjata, et vältida pinnase happelisemaks muutumist.

SÕNNIK

Kasutatakse 5-7cm kihina. Kõige sobilikum on hobusesõnnik, sobib ka väljas 2-3 aastat lagunenud veisesõnnik. Väga hea väetis taimedele, seetõttu sobib eelkõige lehtpõõsastele ja püsililledele. Iga 3-4 aasta järel tuleks kihti uuendada.

KANAKAKA

Sobib lilledele, okaspuudele, köögiviljale jne. . Väetis sisaldab looduslikul kujul (graanulid 2-5 mm) kõiki põhi- ja mikrotoitaineid, mida taimed vajavad. Tagab taimedele tugeva kasvu ja rikkaliku õitsemise, suurendab saagikust. Parandab mullaviljakust ja elavdab mullaorganismide tööd.

PÕHK

Sobib suurekasvulistele laialehelistele taimedele, mis vajavad vähe lämmastikku. Paremini sobib nisupõhk, kaera õlgedes arenevad limaseened. Enne kasutamist tükeldada või komposteerida. Kuivab peale vihma kiiresti, õhurikas tuuline koht ei sobi.Kõduneb kiiresti, ülemistes kihtides suureneb CO2 sisaldus. Kasutusiga 1 aasta. Väetusväärtust ei oma, laguneb kiiresti. Mulda kaevates parandab (muudab) mulla õhustatust. Kasutada koos roheliste taimeosadega või lisada lämmastikväetist kuni 4 g/m2, esmakordsel multšimisel 1,5…2 kg/m2. Peale kokkuvajumist peaks kihi paksus olema 8…10 (…20) cm. Kevadel peab eemale tõmbama, et maa soojeneks paremini. Laseb õhku läbi ka peale vihma, kuivab kiiresti. Suurendab mulla huumusesisaldust. Võib meelitada hiiri. Eemaldamist ei vaja, kuna laguneb kiiresti. Maasikaistanduses võib peale saaki põletada koos lehtedega. Välimuselt ei ole eriti ilus. Materjal muutub ajapikku pruuniks. Pärast teravilja koristust kergesti kättesaadav materjal, sobib purustatud kujul.  Kõduneb kiiresti ja mulla ülemistes kihtides CO2 sisaldus suureneb. Hinnalt üks odavamaid.

KAKAOVELLO

Kakaotootmise ülejääk. Laguneb kiiresti, võib kasutada näiteks suvelillepeenras. Vee läbilaskvus hea ja siduvus rahuldav. Peletab kahjureid, šokolaadi aroomiga. Parema struktuuriga, kui harilik koorepuru. 50 l kogusega saab katta 1,5 m2. (Tooding, S.)

KÄBID

Käbid on erinevas suuruses. Väikesed käbid võivad olla purustamata. Pannakse pinnasele 5 cm kihina, purustatud kujul on peenem ja kallim. Purustamata materjal on odavam. Kiviktaimla taimedele eriti ei sobi. 1 kuupmeetriga  saab katta 15-17 ruutmeetrit maad.

6. MITTELAGUNEVAD MATERJALID

TEOKARBID

2-3 cm kihina. Teokarpe mere äärest korjata on üsna ajamahukas töö ja katta sellega saab väikeseid alasid. Väljanägemiselt on sel moel kaetud pind  väga kena. Suuremate koguste hankimisel tuleb olla ettevaatlik, sest võidakse süüdistada riigi vara riisumises.

PAEKIVIKILLUSTIK

Kaetakse 5cm kihina. Värvuselt hallikas-valge. Saadaval erinevas suuruses. Kiviklibust kuni suurte kivitükkideni.  Sobilik kiviktaimla aladele. Taimedele, kes ei talu lupja see materjal ei sobi.

                                                              VÄETISED                               

                                    

Väetis on aine või valmistis, mida kasutatakse taimede varustamiseks toitainetega. Väetiste kasutamisel paraneb mullaviljakus ning suureneb põllumajanduslik saak.

Eestis kehtivad ranged nõuded väetiste käitlemisel ja turustamisel. EL piires võib vabalt turustada väetisi märgistusega „EÜ väetis“.  Uuri lisa põllumajandus ministeeriumi kodulehelt.

Me saame taimede kasvatamisel läheneda neile anorgaaniliselt, see tähendab kunstväetiste ja pestitsiidide kasutamist. Orgaaniline lähenemine seisneb, aga looduslike, mitte kunstlike meetodite kasutamises. Maheaiapidamine tähendab looduslike vahendite rakendamist enda teenistusse, luues tasakaalu kahjurite ja saagi vahel ning kasutades looduslike ressursse mõistlikult ja säästlikult, avaldades keskkonnale nii vähe mõju kui võimalik.  On võimalik valida terve hulga orgaaniliste ja anorgaaniliste väetiste vahel, aga mulla parandamiseks pole olemas paremaid vahendeid kui hästi kõdunenud sõnnik või aiakompost.  Anorgaaniliste väetistega liialdades või mitte adekvaatselt kasutades võib kasu asemel saada kahju, see tähendab saak on kesine ja selle asemel vohavad lehed. Võimalik on ka taimede häving. Kasutades orgaanilist väetist kindlustame end kvaliteetse toiduga, see tähendab, et puuviljad-marjad kasvavad sööjate ootuste vääriliseks ja oluline osa on oodatud lõpptulemusel. Üha enam on hakatud väärtustama toiduainete kvalieeti ja tervislikust. Järgnevalt vaatleme ja uurime asjaolusid, mis toimub taimedega siis kui neid väetatakse erinevate vahenditega.

                                                                                                                                

                                                  Väetiste liigitamine

Väetised jagunevad kahte rühma: orgaanilised väetised ja mineraalväetised.

Tähtsamad orgaanilised väetised on sõnnik, virts, kompost ja turvas. Turvast kasutatakse ka loomadele allapanuks ning veetakse seejärel koos sõnnikuga põllule.

SÕNNIK

Sõnnikut on põllukultuuride väetamisel kasutatud edukalt sadu aastaid, sest see sisaldab taimedele enam-vähem rahuldavas tasakaalus peamisi toiteelemente: lämmastikku (N), fosfori (P) ja kaaliumi (K). Nii nagu kõigi väetiste puhul, on tarvis siingi kinni pidada väetise kasutamise juhendist. Paraku ei ole ma näinud ühegi sõnnikuhunniku kõrval ei kasutusjuhendit ega ka täpset koostist.

Mitmete keemiliste ja füüsikaliste protsesside käigus mineraliseerub orgaaniline aine ja muutub taimele omastatavaks - tegu on olemuselt pikaajalise toimega väetisega. Sõnniku toime püsib mullas 2–5 aastat.

Tähtsamaks tuleb pidada hoopis orgaaniliste väetiste kaudset toimet. Huumusvarude taastootmine tõstab mulla viljakust ja parandab selle struktuuri. Aktiveerub mulla mikroorganismide tegevus, kasvab hooghännaliste, vihmausside, tselluloosi lagundavate bakterite ja seente hulk. Kõige paremaid tulemusi saadakse sõnniku ja mineraalsete väetiste kombineerimisel.

Loomadel eri toimega sõnnik

Sõnniku toitainesisaldus on sõltuvalt looma- või linnuliigist väga varieeruv. Lisaks tuleb arvesse võtta, millist allapanu on loomadel kasutatud, kuidas on sõnnikut eelnevalt hoitud ja selle kasutamise aega.

Kõige väärtuslikumaks peetakse traditsioonilise lauda sõnnikut – sellist, nagu oli maal vanaema juures, kus peeti koos erinevaid loomi ja allapanuks kasutati põhku. Loomad sõtkusid selle tihkeks ja hüva kraam laagerdus, küttes lauta külmal talvisel ajal. Sõnnik aeti laudast välja enne põllule vedamist ja sissekündmist. Tänapäeva puhastest, ilma allapanuta suurlautadest saadakse küll peamiselt läga – veega ja desovahenditega väljapestud sõnnikut. Erinevad uurimused on tõestanud, et oht keskkonda reostada on sellise kraami puhul väga suur. Probleemiks tuleks kindlasti pidada ka ravimite, peamiselt antibiootikumide koos sõnnikuga põllumulda sattumist.

Kõige tuntumateks on aiapidajale veise-, kana- ja hobusesõnnik.

Aiapidajate lemmikuiks on olnud aga läbi aegade nn soe hobuse- ja lambasõnnik, mis oma kuivainesisalduse tõttu lähevad isegi vähese loomadele allapanuga kiiresti käärima ja eraldavad soojust. Sellist sõnnikut kasutatakse nii nn külmlavade kütmiseks kui ka väetamiseks. Lihtsaks ja arusaavaks näiteks on, et korraliku sõnnikupõhjaga lavas oli võimalik kasvatada taimi ette, kaitsta neid varakevadiste jahedate ööde korral ja saada varasemat saaki. Heaks käärimisprotsessi kandjaks on ka veisesõnnik, kuid see vajab pisut rohkem korraliku allapanu.

Sõnniku kvaliteet sõltub seega väga palju loomadele allapanust. Kuigi põhk ei ima just kõige paremini vedelikke, soodustab see aeroobset ehk kuumkäärimist. Turvas allapanuna on väga happeline ega sobi enamiku taimede väetamiseks eelnevalt neutraliseerimata; oma olemuselt on selline sõnnik külm. Sõnniku kvaliteeti rikub ka saepuru, eriti okaspuude oma, mis lisaks vaikudele, vahadele ja tärpentinile laguneb mullas väga aeglaselt, tarbides pikema aja jooksul niigi kesiseid lämmastikuvarusid.

Kasutamine

Sõnnikut kasutatakse nii värskelt kui ka kõdunenult ja komposteeritult. Kui suurtel põldudel kasutatakse peamiselt värsket sõnnikut, siis koduaias pigem kaht viimast varianti. Käärinud ja kõdunenud sõnnikus on väiksem võimalus tuua aeda ka umbrohuseemneid. Üheks raskemini tõrjutavaks peetav karvane võõrkakar on jõudnud põldudele ja maakodu-aedadesse just suurfarmidest pärit värske sõnnikuga, kuhu see jõudis omakorda Venemaalt toodud jõusöödaga.

Kanasõnnikut on kasutatud ajalooliselt peamiselt väikeaedades kiiretoimelise pealtväetisena. Tänapäevane tööstus varustab meid aga mitmete linnusõnnikut sisaldavate väetistega ja nii on mugav ja piisavalt ohutu kasutada ka suure toitainete sisaldusega kanasõnnikut. Kanasõnnik on kõige toitainerikkam, sisaldades fosforit üle viie korra ja lämmastikku umbes neli korda rohkem kui veisesõnnik.

Taimetoiteelementide keskmine sisaldus %

Need arvud võivad kõikuda, kuid annavad siiski võrdluse erineva sõnniku on toitainerikkusest. (Artur Viks, „Aiandus väikeaedades”, kirjastus „Valgus“ 1985)

	N	P2O5	K2O	CaO	MgO
Veisesõnnik	0,45	0,23	0,50	0,40	0,11
Hobusesõnnik	0,58	0,28	0,63	0,21	0,14
Seasõnnik	0,45	0,19	0,60	0,18	0,09
Lamba- ja kitsesõnnik	0,83	0,23	0,67	0,33	0,18
Kanasõnnik	1,63	1,54	0,85	2,40	0,74

Nagu kõikide väetiste puhul, kehtivad ka siin kindlad reeglid alates veekaitse seadusest kuni selleni, et väetist ei tohi laotada lumele ja külmunud pinnasele. Sõnnikut on antud põllule tavaliselt sügis- või kevadkünni alla. Väetamise seisukohalt on hilissügisel antud värske sõnniku otsene ja kaudne mõju taimedele suurem kui kevadisel. Paraku on viimased paarikümne aasta jooksul tehtud uuringud tõestanud, et keskkonnale on ohutum, kui sõnnik antakse kevadel, et sügisvihmad ja talvised sulad ei saaks viia taimedele vajaliku lämmastikku juurteulatusest välja pinna- või põhjavette. NB! Tuleb meeles pidada, et sõnnik tuleb künda/kaevata maasse vähemalt 48 tunni möödudes.

Taimede sõnnikutaluvus

Nagu on erinev taimede toiteelementide vajadus, erineb ka nende sõnnikutaluvus. Isegi kõige paremini sõnnikuga väetamisele reageerivad kultuurid (viljapuud, marjapõõsad, köögiviljadest kartul, peakapsas, kõrvits, kurk; teraviljad ja roosid) kipuvad olema pisut õrnad värske sõnniku suhtes. Tegelikkus näitab, et värske sõnnikuga väetatud kartulid kipuvad kannatama hariliku kärna (Streptomyces scabies) käes, porgandid moonduvad, on vesised ega säili hästi. Halvasti sissekaevatud sõnnikust lenduv lämmastik kipub kõrvetama dekoratiivtaimede lehti. Värske sõnniku suur lämmastikusisaldus muudab taimed liiglopsakaks ning haigustele ja kahjuritele kergeks saagiks. Värsket sõnnikut peetakse ka närbumistõve (Verticillium albo-atrum ja V. dahliae) tekitavate seente levikut soodustavaks. Värske ja halvasti kõdunenud sõnnik tuleks kaugele hoida köögiviljadest – porgand, hernes, uba, kaalikas, söögisibul, aedsalat, redis, tomat – ja maitsetaimedest ning okaspuudest. Kindlasti ei maksa panna seda taimevartele liiga lähedale, kus see võib kokkupuutel taime kõrvetada.

Koduaias võiks kasutada värske sõnniku asemel pigem komposteeritud või hästilagunenud (3–4 aastat) kõdusõnnikut, mille vajaduseks arvestatakse 7–15kg/m² iga 3–5 aasta tagant. Selle väetamise omadused pole enam nii head kui värskel sõnnikul, kuid mulla tervise seisukohalt on see asendamatu.

Koduaias antava kõdusõnniku või komposti hulk

Sõstrad ja karusmari	Istutades igasse istutusauku 6–8kg (pangetäis)	Järgnevatel aastatel 4–5kg/m2 põõsa võra alla kuni 1m kaugusele võrast.
Vaarikas	Enne istutamist 4–6 kg/m2	Igal aastal pärast saagikoristust 4–8kg/m2
Maasikas	2–3 kuud enne istutamist 6–10 kg/m2
Viljapuud	soovitavalt 2–3 kuud varem panna istutusauku 6–10kg ja katta mullaga. Korralikult komposteerunud sõnnikut võib segada isutamisel istutusaugus oleva mullaga.	Järgnevatel aastatel võib seemikalusel puudele anda võra piirile olenevalt mulla viljakusest üle aasta 4–5kg/m2. Kääbus- ning poolkääbusalusel olevate viljapuude alla igal sügisel, kaitsmaks nende juuri lumeta talve korral külma eest.
Köögivili	6–10kg/m2
Püsililled	peenra rajamisel 6–10kg/m2	Hilisemal multšimisel 4–8kg/m2 üle 2 aasta
Sibullilled	mahapanekul 3–6kg/m2
Roosid	istutamisel 10–30kg/m2	hilissügisel enne rooside katmist 5–10kg/m2, kevadel tuleks see kindlasti laiali ajada ja sisse kaevata.

Kuidas hoida sõnnikut? Sõnnikuhunnik tuleks katta tumeda kilega. Isoleerida tuleks ka võimalus, et sõnnikune vesi imbub maapinda – sellisel juhul reostame loodust rohkem kui arvata oskame.

Mida hakata peale kompostkäimla seguga? Parim lahendus on kihitada see vaheldumisi puulehtede ja heinaga ning lasta seista. Valminud komposti kasutada vaid dekoratiivtaimede väetamisel.

Mineraalväetised koosnevad suures koguses taimedele vajalikest toitainetest. Mineraalväetisi saadakse maavaradest ja neid toodetakse tööstuses. Lämmastikuühendeid sisaldavad väetisi nimetatakse lämmastikväetisteks. Neid vajab taim eriti kevadel, et kasvada kiiresti ja lopsakaks. Hilissuvel vajavad taimed rohkem kaaliumiühendeid ja fosforiühendeid, et kasvada fosforiväetistega. Suurte saakide saamiseks kasutatakse orgaanilisi ja mineraalväetisi üheaegselt.

Mineraalväetiste kasutamise praktika nõuab väetiste jaotamist vastavalt nende füsioloogilisele

toimele mullale. Selle põhjal jaotatakse mineraalväetised järgmiselt:

1.Füsioloogiliselt happelised väetised.

Füsioloogiliselt happelised väetised on väetised, millest taim omastab katioone. Mulda jääv happejääk reageerib seal olevate vesinikioonidega. Selletõttu tekib taoliste väetiste kasutamisel mulda hape ning muld muutub happelisemaks.
Füsioloogiliselt happelised väetised on enamus ammoonium- ja kaaliumväetistest. Näiteks ammooniumsulfaat, kaaliumsulfaat. Füsioloogiliselt happelisi väetiseid on otstarbekas kasutada happelist pinnast eelistavate taimede väetamiseks.
2.Füsioloogiliselt aluselised väetised.
Füsioloogiliselt happelised väetised on taolised väetised, millest taim kasutab ära ainult anioonid. Mulda jäävad aga katioonid, mis reageerides mullas olevate OH^--ioonidega jätavad mulda hüdroksiide.
Füsioloogiliselt leeliselisteks väetisteks on näiteks naatriumnitraat, mille kasutamisel jääb mulda NaOH. Selliseid väetiseid ei ole soovitatav kasutada happelist pinnast eelistavate taimede väetamiseks, kuna taoliste väetiste kasutamine muudab mulla rekatsiooni neutraalsemaks.

3. Füsioloogiliselt neutraalsed väetised. 

Füsioloogiliselt neutraalsed väetised on sellised väetised, millest taimed kasutavad toiduna ära nii aniooni kui ka katiooni. Selliste väetiste kasutamine mulla reaktsioonile mõju ei avalda. Füsioloogiliselt neutraalsed väetised on näiteks kaaliumnitraat, ammooniumnitraat.

Kui soovitakse saada korralikku saaki, peab teadma millised on taimedele vajalikud toiteelemendid. Uurime lähemalt millist osa mängivad lämmastik, fosfor, kaalium, magneesium, kaltsium, boor, molübdeen, mangaan, raud köögiviljade kasvus ja arengus.

                                 

LÄMMASTIK

Kuulub valkude ja klorofülli koostisse. Lämmastiku puudusel peatub taimede kasv ja areng, taimed on näljas. Selle probleemi aitab lahendada ammooniumnitraadi kasutamine.

FOSFOR

Osaleb ainevahetusprotsessis. Fosfori puudusel aeglustub taimede õitsemine, seemnete valmimine, taimede värvus võib olla violetne. Otseselt mõjutab fosfori omastamist ka mulla happesus, seda eriti happelistel muldadel.

KAALIUM

Tõstab taimede külmakindlust ja reguleerib veemajandust.

KALTSIUM

On tähtis uute rakkude tekkimisel. Kaltsiumi puudus tuleb ilmsiks juba taimede varajases nooruses. Lehed kaarduvad otstest ja võivad keerduda, taime juurestik on nõrk.

MAGNEESIUM

Teda on vähem liiv- ja savimuldades. Magneesiumi puudus avaldub kõige selgemalt vanemate taimelehtede servade kahvatumises. Magneesium on vajalik ensüümitegevuses ja klorofülli moodustamiseks assimileerimisel.

Mikroelemente nagu boor, molübdeen, raud, väävel, vask, seleen jt. vajavad köögiviljataimed väikestes kogustes. Nende tähtsus on suur, sest need kuuluvad fermentide ja vitamiinide koostisse, võtavad osa valkude ja süsivesikute ainevahetusest.

Tänapäevastes kompleksväetistes on olemas kõik eelpool kirjeldatud makro-ja mikroelemendid. See tähendab seda, et taimedele on tagatud tasakaalustatud toiteainete hulk. Kõigil väetisepakenditel on kirjas milliseid elemente see sisaldab. Moodsas köögiviljaaias on soovitav kasutada veeslahustuvaid pulbrilisi või vedelväetisi, sest need on kiire toimega. Lisaks sellele on tähtsal kohal ka orgaaniline väetis, kas siis kõdusõnnik või kompost.

                               

 NPK väetised

Kompleksväetised sisaldavad mitut taimetoiteelementi. Väetise igas graanulis on kõik makro- ja mikroelemendid sama sisaldusega.
Väetiste tähistus tuleneb põhiliste toiteelementide sisaldusest. Esimesel kohal on lämmastiku sisaldus elemendina, teisel kohal fosfori ja kaaliumisisaldus oksiidina. Kui toiteelement puudub märgitakse see nulliga. Mikroelementide jm toiteelementidega rikastatud kompleksväetiste nimetuses tuuakse välja ka kasutatud elementide sisaldus. 18-9-9 +2S tähistab väetist milles on 18% lämmastikku, 9% difosforpentaoksiidi ja 9% kaaliumdioksiidi ning 2% väävlit.
Kompleksväetised sisaldavad vähem ballastainet ja on koostiselt ühtlased. Ideaalne ühtlikkus saavutatakse tooraine vedelate komponentide segamisel ning hilisemal kuivatamisel ja granuleerimisel. Ka mõõtmetelt on graanulid ühtlased. Kompleksväetiseid soovitatakse kasutada kultuuride väetamisel kui eesmärgiks on saavutada keskmine või kõrge saagitase.

Vees lahustuvad väetised

Vees lahustuvaid tahkeid ja vedelväetisi kasutatakse peamiselt kastmisväetisena kasvuhoones, puukoolis või põllul. Osa tooteid sobib kasutada ka lehtede kaudu väetamiseks paagisegudes koos taimekaitsevahenditega või laotamiseks mullapinnale enne vihma või kastmist.
Vees lahustuvates väetistes on toitained taimedele hästi omastatavate ühenditena.
Kastmisväetiste seast valikut tehes tuleks arvesse võtta kasutatavat substraati ning kasvutingimustele ja kultuuri kasvunõuetele vastavat taimetoitainete suhet. Kastmisväetamine on efektiivseim väetamisviis, kus toitained antakse vees lahustunud kujul otse taime juurte piirkonda.

Lehtede kaudu lisaväetamine on täiendav abinõu toitainete puudusnähtude kiireks kuid lühiajaliseks kõrvaldamiseks taimes. Ekstreemsetest kasvutingimustest tingitud kasvustressi korral võib paari pritsimiskorraga saagile lisa saada või saagi kvaliteeti parandada. Lehtede kaudu pritsimine enne puudusnähtude ilmnemist väldib toitainete puuduse sümptomite tekkimist taimel. Lehtede kaudu väetamisega ei mõjutata mulla toitainete seisundit. Vajadusel korratakse lehtede kaudu väetamist 7-10-päevaste vahedega 2-3 korda.
Väetise lahustuvust mõjutavad oluliselt vee temperatuur ja lahuse kontsentratsioon. Külmas vees lahustuvad väetised aeglaselt. Lahustuvus kiireneb oluliselt, kui vee temperatuur   on üle 10°C. Paagisegu komponentide koos kasutamise sobivuse hindamiseks on soovitatav teha väikesemahuline segamise eelproov.

 Uuri lisa Baltic Agro kodulehelt ja lilliagro.

                                  

 Bal

                                                                       Valik jaemüügis olevaid väetisi.

Flavorit(õitsvate taimede väetis, palmiväetis, rohtsete taimede väetis ja universaalväetis) kasvuaktivaator on mõeldud taimede elutegevuse parandamiseks, taimede tugevadamiseks ja kasvu ning arengu stimuleerimiseks. Toote kasutamine parandab taime lehtede värvust ja õitsemise intensiivsust, seda eriti juhul kui toodet kasutatakse koos spetsiaalse väetisega. 

Kasutamine. Pihusta lehtede ülemist poolt kord nädalas kuni lehtede täieliku märgumiseni. Pihustamiseks on parim aeg pilvine ilm või õhtune aeg. Pihustist lähtuvad mikroskoopilised tilgakesed tagavad lehtede kattumise õhukese kihiga, mis tagavad lehtede sära.

Universaalne vedelväetis. Väetis tuleks kanda kasvuhoones, põllul, aiamaal, viljaistanduses punapeetide, rapsi, teravilja, kartulite ja potitaimede lehtedele või mulla pinnale. Väetis ei ole inimeste ja loomade ning putukate jaoks toksiline

Kasutamine. Lahjendage 5ml väetist 2 liitris vees. Jaotage saadud lahus taimedele või mullale. Korrake iga 7-14 päeva järel. Seda on võimalik kasutada viljapuuistanduses ja põllumajanduses 5% karbamiidilahuse lisana. Kasutada vaid juhul kui on kindlaks tehtud taimede vajadus. Mitte ületada soovitatud koguseid. Nahale sattudes peske rohke veega. Silma sattumisel peske rohke veega ja pöörduge arsti poole. Kaitske külmumise ja kuumuse eest. Hoida temperatuuril 0-25 C.

Õitsvatel taimedele. Väetis on mõeldud mulla pinnale kandmiseks. Toitaine kõikidele dekoratiivtaimedele ja sortidele. Regulaarne väetise kasutamine kiirendab lille  pungade arengut ja garanteerib  taimede tiheda ja ühtlase väljanägemise ning stimuleerib pikka ja rikkalikku õitsemist.

Kasutamine. 1% väetiselahus-  10 ml väetist tuleks lahjendada 1 liitri veega. Taimedele tuleks lahust anda iga 7 päeva järel aprillist kuni oktoobrini.Talveperioodil tuleks õistaimi väetada 14 päeva järel. Muld ei tohi olla kuiv.

                                   

                                    

Schultz universaalne väetis N-P2O5-K2O 10-15-10 mikroelementidega.

NPK väetislahus. Lubja- ja soolatundlike toa- ja katmikalataimede ning lillede väetamiseks kastmisveega juure ja lehtede kaudu.

Kasutamine. Pudelit loksutada põhjasademe lahustumiseni. 7tilka vedelväetist 1 liitrile veele iga kastmisega. Töölahus säilib mittemetalses nõus. Kasutada vaid juhul kui on kindlaks tehtud vajadus. Mitte ületada soovitatud koguseid. Aegumatu nõuete kohasel säilitamisel. Hoida külmumise eest. 

                                  

                                 

 Väetisepulgad õitsvatele lilledele ja lehttaimedele.

Väetisepulgad rohelistele taimedele on mõeldud kasvu ergutamiseks, muudab lehed erkroheliseks ja takistab kloroosi teket.

Toiteelementide sisaldus. Üldlämmastik10%, tsitraat ja veeslahustuv difosfor-pentaoksiid(P2O5) 5%, veeslahustuv dikaaliumoksiid(K2O)6%. Väetisepulgad toimivad 2 kuud. Potiläbimõõdule 8cm arvestatakse 1 väetisepulk. Suru pulk 5-6cm sügavusele potti. Kata mullaga ja kasta. Kasta juhul, kui on kindlaks tehtud vajadus.

Väetisepulgad õitsvatele taimedele. N-P2O5-K2O 9,2-7-7,8-2MGO Ergutavad õiepungade teket ja intensiivistavad nende värvi. Väetisepulgad toimivad 2 kuud. Väeta märtsist kuni septembrini. Kasutamine samamoodi kui lehttaimedel.

                                   

                                    

                                        

                                

Hobusesõnnik

 

Kitsesõnnik

Ükskõik, kas kasutad kunstlike väetisi või mitte on peamine eesmärk kasvatada terveid ja vastupidavaid taimi. Autor ise eelistab kasutada orgaanilist väetist see tähendab sõnnikut ja kompostmulda kui kõige taimesõbralikumat väetist, millega on alati positiivsed tulemused olnud. Anorgaaniliste väetistega on kahjuks kurvad kogemused toalille täielik hukkumine ja rooside väetamisel sain väga kesiseid õisi loodetud lopsakuse asemel. Igaüks ise peab hoolitsema selle eest, et nii pinnas kui kasvukoht oleksid taimedele sobivad, vajadusel tuleb parandada mulda, kaevates sellesse tublisti koredat orgaanilist ainet. Tuleb jälgida, et taimed ei oleks liiga tihedalt üksteise kõrval ja toimuks õhu liikumine. Toitainevaest mulda toida kohase väetisega. Kui pinnas on liivane, väga happeline või aluseline, tekib taimedel kindlasti toitainete puudujääk.  Pea meeles, et probleemi lahendamine pimesi väetamisega on taimedele kahjulik. Selle asemel tuleb alustuseks teha detektiivitööd ja panna õige diagnoos.

                                    

Abiks oli Tiina Paasiku „Moodne köögiviljaaed“, Lucy Halsall „Sinu köögiviljaaed“, TM kodu&ehituse „Aiapidaja käsiraamat“, Bauhofi koduleht ja Põllumajandusministeeriumi koduleht ning Balti Agro koduleht ja lilliagro.ee, Viacon.ee. Fotod tegin ise. Maaleht